Täna on 5. juuni ning minu neljas tööpäev on peatselt algamas. Tavaliselt olen tööle läinud kella 13.00 ja öööbimispaika saab 22.00 bussiga. Korter, kus me ööbime, on muidu päris normaalne, aga häirib ainult tugev hallituse ja niiskuse hais. Voodilinad on üsna niisked, üritame siin kogu aeg tuulutada, et asjad hallitama ei läheks. Päeval pole aga kedagi kodus, siis tuleb kõik aknad ja uksed lukustada. Meie üleval elavad samuti eestlastest praktikandid ning nad hoiatasid meid varaste eest, eriti kuu alguses (siis on palgapäev). Elan koos kahe tüdrukuga: üks neist on mu kursakaaslane (Ruta) ja teine tuleb Tallinnast (Ethel). Mõlemad on hästi toredad!!! Tegelikult on korteris neli voodikohta, aga üks plika otsustas ära kolida selle haisu tõttu (PS: ongi parem, meil kolmekesi lahedam). Voodid on mugavad, korter on kahetoaline. Mina olen suuremas toas koos Etheliga. Siin on isegi pliit ja külmkapp. Tegelikult võiks pliidi asemel hoopis pesumasin olla. Pliidist eriti tolku pole, sest pole ühtegi potti ega panni, taldrikuid ega tasse. Aga no pole hullu, mul on hea meel, et meil vähemalt soe vesi kraanist tuleb. Esimesel päeval siia saabudes (1.juunil), tahtsin ruttu pesema saada, olime nii kaua igal pool passinud ja seigelnud, vastik räpane tunne oli, no ma tahtsin oma jutuga sinna jõuda, et olin sunnitud täiesti jääkülma veega pead pesema!!! Siis käis küll lõplikult mõte pähe, et kuhu ma sattunud olen. Aga siis Ethel tuli ja avastas, et sooja vee saamiseks tuleb üks nupp kilbis sisse lülitada. Ma olin nii õnnelik!!! Vesi on ikka kõige tähtsam!!!
Riideid peseme käsitsi, õnneks rõdul kuivab päris hästi. Unustasin mainida, et elame esimesel korrusel, seepärast ongi nii niiske. Ühed kaasmaalased rääkisid, et neil hallitas arvutikott ära. Kogu aeg tuleb tuulutada ja asju välja kuivama viia. Njah, siia saabudes oligi nii, et meile kasutamiseks mõeldud rätikud ja voodilinad olid juba eelnevalt kellegi omanduses olnud...Njah..Viisime siis asjad õue ja tuulutasime jälle. Tegelikult on meil vedanud, sest meie ööbime Fokeas, see on väike küla. Paljud ööbivad Elinis, see on ikka täielik pärapõrgu!!! Korterid asuvad ainult keset põldu ja no jala pole sul kuhugi eriti minna, kõik asub liiga kaugel. Meil on siin ümbruses igasuguseid „supermarketeid“ ja toidukohti. Käisime juba esmaspäeval Kreeka kiirtoitu maitsmas. Hinnad on siin päris normaalsed, meie eine maksis veidi üle 30 krooni ja no see oli nii mega suur, et ma ei jaksanud seda ära süüa. See kiirtoit on kreeklaste seas sama populaarne kui hamburger ameeriklastele. See koosneb siis mingist pangoogi sarnasest asjast (mis on pitsa aluspõhja maitsega) ning sinna peale on kuhjatud friikartuleid, mingit liha (vist sealiha- raguu sarnane), salatit, majoneesi, tomatit ja kurki. Eine nimi on kõla järgi Kiiro. Ports on lõpuks rulli keeratud. Ja seda süüakse kätega. Oh jah, nüüd kirjeldasin küll seda einet üsna detailselt. Maitse oli normaalne.
Just kaks sekundit tagasi hüppas meile siia koristaja sisse, kes tõi uued linad ja rätikud. Nii äge, puhtad!!! Nii palju on rääkida, ma ei tea, millest alustada. See koristaja tädi rääkis vene keelt, põgenesid 7 aastat tagasi sõja eest Gruusiast. Tegelikult talle siin Kreekas üldse ei meeldi, aga samas pole ju mitte kuhugi mujale ka minna. Nii kahju oli temast. Rääkis, et teenib ainult 1500 krooni kuus ja tõesti selle raha ju sööd lihtsalt ära. Hinnad on siin enam-vähem samad, mis Eestis. No jah, 1500 Eestis küll kuus ju hakkama ei saaks...Uued rätikud ja linad saame üks kord kuus.
Tööst! Töötan Sani Resorti kuurorti ühes baaris, mille alla kuulub ka siis era ranna osa. Üks koht selles rannas maksab 20 eurot (tegelikult siis see päikesevari, mille all on kaks lamamistooli). Eile töötasin rannas, seal on palju parem olla, kui õhtuti seal baaris. Rannas lihtsalt on töötaja ülesandeks tervitada sisenejat, küsida, millises hotellis ta peatub. Kui ta on hotellikülaline, siis temale on lamamistool ja rätik tasuta. Väljastpoolt tulijatele on tasuline. Siis tuleb külastaja kanda rannaplaanile (toolide järgi). Tuleb tuua rätikuid juurde, kui otsa saavad ning rätikud toolidelt ära korjata, kui inimesed lahkuvad. Prügi tuleb ka ära korjata iga tooli juurest. Siin on nii palju vene turiste, hull värk ikka!!! Ja venelane on ju selline, et see saab niii tigedaks, kui sa temaga vesteldes inglise keelele üle lähed. Siin on ka nii palju lastega peresid, varsti on selline tunne, et ei taha ühtegi tatikat nähagi. Rannas tuleb veel tellimusi vastu võtta, kui keegi midagi soovib. Vaade rannas on ikka metsikult ilus!!! Kui midagi üldse ootustele vastas, siis ainult kuurorti välimus ja üldse Kreeka maastik (ja kusjuures mul ei olnud üldse mitte kõrged ootused).
Tööriietuseks on valged liibuvad püksid ja valge lühikeste käistega särk, kus on kala pilt peal;). Särgi taga on suur kala pilt. Särgi peale on kirjutatud „Sea You“. See on restorani nimi, kus töötan. Jah, ok, ma nüüd lähen käin tööl ära, siis kirjutan edasi.
Tänane tööpäev polnud just kõige parem. Rannas oli täielik hullumaja ja ajasime klientide tellimused sassi. Seal on nii miljon kohta ja no ei mäletanud, kes mida tellis. Siis meie „supervisor“ tuli ja karjus kõigi peale, et me nii lollid oleme. Üks vene plika läks seepeale endast nii välja ja hakkas lahinal nutma. Mõne aja pärast rahunes olukord maha ja „supervisor“ tuli rääkima, et tegelikult ta ei taha kellegi peale karjuda, aga lihtsalt kõik peab olema perfektne. Aga kreeklased ongi sellised: muidu on hästi hoolitsevad ja lõbusad, aga nii kui olukord väljub kontrolli alt või läheb kiireks, kaotavad kõik pea ja hakkavad lõugama. Pärast oli rannas olukord juba rahulikum. Tegelikult on jube uni juba, kell on pool üks öösel, peaks magama minema. Loodan, et saan homme netti minna. Täna oli nii hea toit, pasta salatiga ja siis pehme sai. Nii hea oli!!! Toidud on päris normaalsed, oleme seal söönud lihapalle friikartuli ja salatiga, siis jälle pastat ja eile saime krevette. Sõin esimest korda krevette, nii head olid. Ok lähen nüüd magama, homme poole üheks alles tööle.
Hommikust. Täna oli nii hea uni, ei kuulnud isegi, kui korterikaaslased tööle läksid. Vaatasin täna hommikul peeglisse ja nägin, et mul on ikka tõsine traktoristi päevitus, pluus on selgapäevitunud, nägu on ka tumedam ja kael on täitsa ära kõrbenud. Tahaks vaba päeva saada, läheks ka randa lesima, seal on toolid ja varjud. Tööliste jaoks on teine rand, seal võime kasutada toole ja varje, kui rahvast ei ole. Tegelikult on see loogiline, sest külastajad maksavad nende eest päris head raha. Eile sain teda, et ööbimine kahele Sani hotellis maksab umbes 600-700 eurot ööpäev!!! Selle hinna sisse on kõik arvestatud: söögid, joogid, erarannad ja restoranides 20% soodustus. Hotell näeb küll väga luksuslik välja, seda ümbritsevad palmid, meri on kohe hotelli taga ja palju basseine.
Tööle saame tööliste bussiga. See tuleb ja läheb iga 1-2 tunni tagant. Hea, et seegi tasuta on. Süüa siin kolm korda päevas küll ei saa, nagu oli lubatud. Pigem ühe korra, aga sellest piisab, sest siin on nii palav. Hea, et töötan baaris, siis saab vähemalt tasuta vett juua ja seda läheb siin palju. Enne saime tasuta kõiki menüüs olevaid jooke, aga see keelati ära. Samas pole hullu, sest kohvi saame ikka tasuta, külma kohvi (frappe või freddo espresso). Siin on nii kuum, seepärast tellitakse väga harva kuuma kohvi. Alguses olin skeptiline selle külma kohvi suhtes, aga see on päris maitsev, peaasi, et saaks kofeiini kusagilt. See päike muudab nii uimaseks. Töö juures väsivadki jalad kõige rohkem ära, sest terve aeg tuleb seista ja ringi kõndida, lõpuks läheb pea ka kuumusest uimaseks.
Olen selgusele jõudnud, et siin ei tahaks ma küll kunagi elada või töötada. Kultuur on ikka nii erinev. Meilt nõutakse töö juures, et käiksime kogu aeg suu kõrvuni peas ringi (ei piisa lihtsalt lahkest näoilmest). Totter tunne on juba. Ja enne tellimuse võtmist peame külastajaga juttu tegema, kuidas tal läheb ja kuidas talle siin meeldib. See on tegelikult nõme, sest ainult inglased viitsivad laterdada, teised tahavad lihtsalt oma tellimust. Vorm on muidu normaalne, aga kuna see on valge, siis tuleb seda iga päev pesta. Kui Eeesti tagasi saan, ei pese ma enam mitte midagi käsitsi!!! Tööandjad passivad seal baaris ja joovad oma kokteile ja siis ikka vahel naaksuvad seal kõrval, et pükste ja särgi vahel peaks ikka rohkem paljast pinda olema. Värdjad. Need püksid paistavad ikka sajaga läbi, nende all saab ainult täiesti valgeid stringe kanda.
Eile sain oma esimese tipi, 2 euri ja 70 senti. Tegelikult jaotatakse tipp vist kõigi töötajate vahel kuu lõpus ära. Aga selle otsustasin ma endale jätta, sest üks vene naine andis selle spetsiaalselt meile. Aga üldiselt ei saa siin ikka tippi taskusse pista, rannas veel, aga baaris mitte. Kõik käib läbi kasssa ja seal on tavaliselt teine inimene. Rannast tulles aga saab minna kassasse vahetusraha tagasi küsima ja siis saab selle endale jätta (salaja). Ok, ma nüüd pesema, pea on must. Pean vist mingi uue palsami ja juukseharja ostma, nii raske on juukseid lahti saada, pusas kogu aeg. Mina ja mu juuksed! Teen veebikaga toast mõned pildid ka. Aa jaa, selle fotokaga on veits jamad lood ju: mulle müüdi vale mälukaart ja seega ei saa ma üldse eriti pilte teha. Aga mu toakaaslane unustas oma fotoka laadija maha ning tema mälukaart sobib minu omale, seega hakkame fotokat koos jagama. Ok, sauuu!!!!
