Thursday, July 16, 2009

TERE!

Tere! Pole päris mitu päeva siia mitte midagi kirjutanud. Täna on 24. juuni. Eile oli mul koos Etheliga vaba päev, tahtsime ka jaanipäeva tähistada. Küsisime veel oma supervisorilt, kas saaksime koos vaba päeva, tavaliselt seda ei lubata, aga meil vedas. Paraku me ei jõudnudki midagi erilist teha, sest eelmisel õhtul olid kõik oma tegemiste tõttu veidi väsinud: mina käisin oma töökaaslasega väljas, Ethel koos Rutaga napsitasid veidi korteris. Jah ja selle Kaisa (meie uus toanaaber) tegemised mind ei huvita, mõttetu teismeline, kes end iga nurga peal vinti joob ja konisid kahte lehte laiali loobib. Räägib ainult, kuidas kõik mehed teda siin tahavad ja kuidas kõik talle klubides välja teevad... Njah, sellel plikal arenguruumi veel on. Aga ta on lihtsalt veel noor, loll ja naiivne...
Aga meie - Ruta, Ethel ja mina käisime laupäeval lõpuks ühes suuremas klubis ka ära J. See asub Kaliteas (linn meie küla Fokea lähedal). Sattusime tegelikult sinna täiesti juhuslikult, koos töökaaslastega. Vinge oli ikka, kõige suurem klubi, kus ma käinud olen. Rahvast oli palju, muusika oli nii hea ja võimas, no seda võib-olla ka seepärast, et olime ikka päris korralikult kangemat kraami tarbinud. Vahel lihtsalt on vaja lõõgastuda! Tantsitud sai ikka piisavalt, koju jõudsime pühapäeval pool kuus hommikul: Ruta kingad olid katki (mõlemad), minul ja Ethelil olid ainult sukad katki. Muideks meil kõigil oli sel päeval tööle vaja minna. Pühapäev ja rand on hullult rahvast täis, mõtlesime Etheliga, kas me üldse suudame tööl püstigi seista. Ärgates olin ma küll ikka täitsa täis veel, haarasin veepudeli järgi ja kobisin siis ruttu pesema. Tööl jõin ühe kange kohvi ära ja olingi enam-vähem konditsioonis. See päev möödus küll vett juues ja higistades, aga eelmise päeva pidu oli seda väärt!
Eile oli jah siis minul ja Ethelil vaba päev. Läksime randa, et veidi oma nõmedat päevitust parandada, jõudsime sinna alles kahe aeg päeval. Väga palju peale vist ei hakanudki, kreemitasin seekord ennast ikka hullult sisse ka. Pärast küürisin terve laadungi pesu veel ära, Ethel magas. Siis läksime poodi ja ostsime juba meie toidulaual traditsiooniks saanud vorsti, juustu, tomatit ja saia. Lisaks veel 18 liitrit vett. Suurtes kogustes ostes on vesi palju odavam, maksime veidi üle 2 euro. Teised läksid netti, mina varakult magama.
Pean nüüd tööle minema, sel nädalal algab mu tööpäev kell 12.00 ja peaks lõppema 22.00. Ok, pärast räägime!

Täna on 26. juuni ja kell on üks öösel. Tööl on kõik seni normaalne olnud. Olen hästi sisse elanud ja tahan iga kord paremini oma kohustusi täita, tunnen ennast iga päevaga järjest kindlamalt. Eile kutsus meie boss iga töölise enda juurde kabineti moodi ruumi rääkima. Andis meile igaühele oma isikliku ID-numbri kassaaparaadi jaoks. Nüüd on kõigil palju suurem vastutus, sest puudujäägid tuleb omast taskust kinni maksta. Ütles mulle, et mina saan endale ka kõhukoti ja vahetusraha, lisaks tegutsen pea-aegu ainult väikese kaasaskantava kassaaparaadi moodi asjaga. Seade töötab Interneti mõjul. Muidugi on tööd teha nüüd palju-palju vastutusrikkam tunne, samas on ka hea, sest nii ei pea vähemalt teiste vigade eest vastutama. Täna töötasin esimest päeva oma ID-numbriga ja päev möödus üldiselt viperusteta. Veel rääkis boss igale ühele, kuidas ta tema tööga rahul on: oli hea kuulda, kui su tegemistega rahule on jäädud. Samas lausus ka seda, et kõik töötajad peavad rohkem pingutama suurema tipi nimel, sest praegu pidavat see liiga väike olema.
Toit on ikka suurepärane olnud: mingi päev oli liha, riis ja suurepärane salat. Eile oli pihvid, kartulid ja salat.
Jah, ma olen vist ajast kõvasti maha jäänud. Täna on juba 8. juuli ja see tähendab, et varsti on juba pool ajast oldud. Eelmine kord jäin toidu juurde, täna olid herned, oivaline salat ja juust. Hea oli. Laadisin eile oma toakaaslaselt arvutisse kreekapärast muusikat. Täitsa mõnus on kohe!!! Praegu küll ei tahaks veel koju tulla.
Veel on 12. juuli. Valmistume siin magama minema, vist. Njah, Ethel on juba alates kella seitsmest õhtupoolikul töölt tulles põõnanud. Hull unimüts! Aga tema puhul on see nii tavaline – jõuab töölt koju ja heidab kohe pikutama, kahe minuti pärast juba nohiseb siin kõrval, ei jaksa ennast isegi pesema lohistada. Seda teeb ta hommikul, enne mida on jõudnud äratuskell neli korda pikalt tiriseda ja terve maja üles ajada. Aga uni on tal hea, miski Ethelit ikka naljalt üles ei aja.
Tuba on jälle sääski täis, oleme siin neile hea värske kõhutäis. Peab vist tõrjet jälle ostma. Viimasel ajal on meile konnad tuppa siginenud, täna külastas üks neist minu kohvrit. Õnneks on need elukad siin ainult väikest mõõtu, arvatavasti siinse troopilise kliima tõttu. Muide toanaaber teatas just, et tal on arvatavasti pesunöörilt aluspesu pihta pandud. Olen jummala kindel, et see on meie haige nillijast naabrimees, kes igal võimalusel meiega kreeka keeles juttu üritab ajada.
Eile oli ilge torm! Päev algas päikseliselt nagu iga teinegi. Oli laupäev, rand rahvast täis ning seega oli meil tellimusi palju. Umbes poole viie ajal oli taevas pilvedega kaetud ja korraga tõusis metsik tuul, mille peale saabus meie boss karjudes. Pidime kõik varjud sulgema ja menüüd ära korjama. Läks tõesti ainult viis minutit, kui rand oli klientidest täiesti tühi. Tuul oli mega vali, tõesti, keeruline oli isegi püsti seista. Ja siis hakkas mingeid mega suuri rahetükke sadama! Personali seas valitses paanika, ei teadnud, mida teha. Peamine oli kassaaparaadid ja muu elektroonika päästa. Varjud sai õnneks kõik kinni, vastasel juhul oleks päris korralik varaline kahju olnud. Pärast umbes15 minutit kõva sadu, äikest ja tuult oli kõik jälle mega rahulik. Rannas ja baaris avanev vaatepilt pani aga ohkama, sest teadsime, et peame seda likvideerima hakkama. Nägime jubedad välja, vorm läbimärg ja veelgi läbipaistvam J Pidime kõik kaks tundi ületööd tegema, et saaks baari õhtuks avada. Õhtul käisime Sea You’s ja laupäeva õhtule kohaselt oli see koht rahvast tulvil J Õhtupoolikul ootas meid üllatus, üsna ebameeldiv. Nimelt meie bossil olid närvid nii läbi, sest üks kaasaskantav tellimuste aparaat oli selle päevase segadusega kaduma läinud ja nüüd otsis ta süüdlast. Nimelt käskis ta mul ja ühel teisel eesti tüdrukul, Jaanikal, mingi 12 ajal öösel töö juurde kobida ja see ülesse otsida. No läksime ja leidsime selle kahe minutiga ülesse, õigemini Jaanika leidis. See oli selle bossi enda offices, lihtsalt mingite rannast toodud asjade all. Hea nali küll, mees juba ähvardas, et peame selle kinni maksma, umbes 15 000. Aga no tore, et asi lahenes hästi, olgu veel öeldud, et saime vabandusena tasuta Mojitod ja Cuba Libre J Neid kreeklasi ei tasu tõsiselt võtta, nende peale ei saa isegi vihastada, kord on nad nii toredad ja sõbralikud, samas kohe süüdistavad, agressiivsed ja totra käitumisega.
Ok, uni tuli! Jube palav on, käisin tund aega tagasi pesemas ja olen nii higine. Hommikul ärgates on tunne nagu oleksin veega üle valatud PÄIKEST TEILE!!!

Tuesday, June 16, 2009

Hei!!!

Nagu tavaliselt olen jõudnud jälle alles öötundidel arvuti taha (14. juuni, pool üks öösel). Tahtsin oma kiiret nädalavahetust, sain täieliku kaose! Hommik algas isegi üllatavalt meeldivalt: tegin silmad lahti ja mida ma nägin – taevas oli täiesti pilvine! Sain ühest hetkest sellise energialaksu: ei mingit kõrbemist ega higistamist, ehk ka vähem jooksmist. Tõsiselt mõnus oli, õhk oli siin minu jaoks esimest korda värske. Nii mõnus oli! Aga nagu arvata võis, olid pilved peagi taevast läinud ning rand täitus meeletu kiirusega. Töötajaid oli lapäeva kohata vähe: rannas ainult kolm. Hullult hakkas tellimusi tulema, lisaks olid mingid prominendid rannas. Minu sektoris oli Kreeka mingi minister koos oma saatjaskonnaga ja mingite daamidega, Etheli sektoris oli Sea You omanik (baari ja ranna). No jah, jälle mingi omanik, jälle mingi bosside boss. Siis baaris istus veel mingi vaatleja, tähtis nina. Rikastel on ikka igal pool eelis: muidugi ei pidanud ükski neist prominentidest sentigi maksma. Kogu aeg oli pinge sees, sest teadsime, et pidevalt jälgitakse, meie „supervisoritel“ oli ka tuli takus. Ühe paiku läks täielikuks kaoseks, see oli mu siin veedetud aja kõige jubedam tööpäev! Lihtsalt õudne, inimesed karjusid igal pool „Can we order???“ Peame iga külastaja vahel 3-4 korda jooksma, seega, kui on palju rahvast (nende seas palju mõttetult ülbeid kreeklannasid!) ning personali napib, polegi enam kaoset palju puudu. Kõigil meil oli korraga miljon avataud tellimust ning miljon tagastamata rahatšekki käes, lisaks veel miljon oma järge ootavat jahtunud toitu ja päike käes soojenenud jooke! Siis ikka pidevalt kisab üks, siis teine „Can I get my change?“, „Can I get my drink?“, „I didn’t order that!“... Jube, selline tunne oli nagu tahaks sealt loomakarja keskelt ära põgeneda ja kõik pikalt saata. Aga noh päeva puänt alles ootas ees: läksin kreeklastelt tellimust võtma, mingi ilge kari elajaid oli koos. Näkk toolil viipas päikevarju küljes olevale menüüle ning tahtis, et talle selle kätte annaksin. On ikka laisad värdjad, see on juba alandamine ikka (sellist situatsiooni tuleb ikka üsna tihti ette – asiiani ainult kreeklaste poolt). Peagi läksin sama laua juurd tagasi, et tellimus võtta. Telliti terve laadung. No rannas oli nii palju inimesi, keda tuli teenindada ning seega jõudsin tõesti mingi poole tunnise hilinemisega nende juurde tagasi. Lisaks oli baarman unustanud sellele lauale ühe double espresso teha. Vabandasin jälle miljon korda ja ütlesin, et olen kohe koos kohviga tragasi. Selle peale hakkas terve kreeklastest koosnev loomakari irvitama ning laususid, et „Miss Europe“ (hele nahk, heledad juuksed) ilmub välja alles arvatavasti homme või nädala pärast. Püüdsin seda märkust ignoreerida, aga tagasi minnes ülbasid oma „Miss Europe’ga“ edasi. Siis, kui olin ühele mehemölakale tema kaua igatsetud kohvi ulatunud, päris vastikul toonil, kust ma pärit olen. Vastasin siis suht samal toonil, et „Euroopast“ ja kõndisin minema. Pärast ei tahtnud seltskond oma arvet tasuda, keeldusid täielikult. Siis kaks kreeklannat läksid mu bossile minu peale kituma. Lõpuks ei pidanudki loomakari arvet tasuma, set nad pidid nii kaua ootama. Lihtsalt boss tahab kõrgemale poole minevaid kaebuseid vältida, arusaadav. Samas lahenes minu jaoks ka asi ladusalt, boss ütles, et kliente on igasuguseid, lihtsalt arve maksti meie kõigi tipist. Njah.
Kiireks läks!!!

Friday, June 12, 2009

13. juuni

Tore värk küll, olin just ühe teksti tänasest kirja saanud, kui mu läpakas hakkas mingit nõmedat update`i tegema. Ja no mu kirjutis kustus ära!!! Ok võtan lühidalt kokku.
Täna tuli meile uus korterikaaslane, mingi suht pubekas tundub jutu järgi. Aga ta alles 17 kah. Samuti eestlane, pärnakas. Praegu olen üksi netti jäänud (tulime neljakesi - üks magab, teine on peol ja kolmas mingi kreeka kutiga väljas). Njah kell on juba peaaegu pool neli hommikul kah. Peaks minema hakkama, mini tüüp hakkas ka pinda käima, tahab siin maja kulul jooki välja teha. Vaevalt ta tegelt seda tahab...Saatsin ta kedagi teist jahtima.
Laupäev ja pühapäev on tööl kiire aeg, rannas palju rahvast. Ongi tore, siis möödub päev kiiresti. Lähen kella 11-ks päeval. Need kreeklased on ikka veidrikud küll: mu boss käskis mul üleeile kella viieks pärastlõunal tööle minna ja siis ülla-ülla helistas mulle päeval ja nõudis tähtsal häälel selgitust, miks ma juba tööl pole, et tema olevat mulle öelnud kella 12-ks. Selgitasin siis talle ja no kobisin järgmise staffi bussiga tööle. Õnneks polnud ta väga vihane. Aga jah, nii siis käivad asjad kreeka stiilis, no eks harjumise asi! Ei, tegelt ajas ikka sajaga närvi.
Sain lõpuks endale oma ihaldatud nokamütsi. Valge Sea You oma. Mu peanahk oli juba nii valus. Käisin oma "supervisorile" enne 20 korda pinda. Kreeklastel ju aega on nende kiirete asjadega. Nüüd on väga hea, ei mingit peavalu enam (kui siiski, siis kreeklaste tõttu!). Täna ostsin endale uued adi plätud kah, mugavad. Mul on varvastel juba liialt vesiville, et ennast veel rohkem piinata. Täna käisin plätadega tööl kah, tegelikult peame adi tennistega käima (antakse töökoha poolt), aga need on nii umbsed. Teatasin, et käin paar päeva lahtiste jalanõudega, algul vaatas see "supervisor" veid viltu, aga lõpuks oli nõus.
Ok, nüüd teen küll vehkat!!!

Pilte!

Mina ja Ethel (lihtsalt ülemeelikus tujus). Tegelikult tahtsin üksi pildile jääda, aga ta on ju nii edev ja tormas ka kaamera ette :)
Palun mitte vaadata mu tarktoristi päevitust! Nüüd olen rannas käinud ning seega juba veidi ühtlasemat tooni :)

Mina ja Ruta


Seene all :)



Ruta, mina ja Ethel




Ümbrusest!

150-180 km/h kimavad autod
Palmid!!!

Ümbrusest!

Vaade korteri lähedalt
Vaade korteri lähedalt

Naabri rõdu (meie oma on sarnane)


Teise naabri õu



Hotelli Porto Sani (Sani Resordi suurim hotell) tagune




Elust

Täna on 11. juuni, kell on kolmveerand üks öösel. Tegelt on juba uni, väsimus, tüdimus ja süda on ka veidi paha. Lisaks sellele keha valutab täiega, selles olen ise süüdi, olime täna Etheliga rannas ja arvasin, et päike ei hakka eriti peale. Aga olen ikka mõnusalt punane, kasutasin 20 faktorist kreemi. Tegelikult plaanin 30-se või isegi 40-se osta. Nägu ja käed on ikka valusad ja juba liiga tumedad juba. Ja ma olen siin alles nädal, ei tegelt veidi rohkem juba olnud. Tean, et vingun täna liiga palju, aga selleks on põhjust. Nii närvi käib, kuidas siin asju ei saa üldse aetud. Pidin täna välisukse taga istuma üle kahe tunni, sest see oli lukus. Sama trepikoja inimesi polnud ka kodus, õues oli ilge leitsak, tüdimus. Oleks ainult pesema tahtnud minna! Ja mitte kellelgi siin trepikojas pole välisukse võtit, täiesti ebanormaalne. Siis veel pesitsevad seal ukse kohal mingid pääsukesed, kes lihtsalt siristavad kõik täis. Nii närvi ajab, keegi ei korista ka neid trepikodasid ega maja esist. Siin pole vist olemaski mingit kojameest. Siis istusingi seal ukse taga ja mõtlesin, et pean siin urkas veel nii kaua passima, meel läks nii mõruks. Tahaks juba koju, tahaks magada kuivade linade vahel, mitte niiskete, tahaks rahus uinuda, mitte mõelda, kes mind kusagilt närida võib. Mu korterikaaslasel on jalad nii ära näritud. Eile ja täna tegime tema toas inventuuri ja otsisime paaniliselt, mis neid hammustusi põhjustada võiks. Ikka rämedalt suured punased laigud, keskel punane täpp. No ja siis nägime maas mingit elukat, kes oli küll surnud, aga vist oli tegu lutikaga. Täna hommikul pühkisin sealt toast põrandat ja leidsin sarnase elusa putuka. See on nii jube! Ma pole mitte kunagi mingeid putukaid ega nälkjaid kartnud, aga siin nad hirmutavad mind täiega, rõve. Toakaaslane ei saanud terve öö magada, sest kujutles neid teda närimas. No ja paratamatult tekib selline hirm. Täna viisime oma voodilinad välja tuulduma, nüüd on kuivemad, aga seda jälle üheks päevaks. Siin on ikka hullult niiske, tagumise toa põrandal on kogu aeg veepiisad. Jälestan seda korterit!
Passisin seal ukse taga, siis otsustasin abi küsida. No ja suht raske oli leida inimest, kes inglise keelest aru saaks. Nii närvi ajas! Lõpuks siis üks keskealine naine mõistis mu muret ja ütles, et helistaksin sinna Sanisse, kus ma töötan. Ei ole ju võimalik, et pole välisukse võtit! Aga seal ei koti mitte kedagi, asjad ei liigu, neil on savi. Naabrid ülevalt olid käinud juba rääkimas ja küsimas võtit, öeldakse ainult ja-jah, saab ikka, vaatame. Kreeklased ongi sellised, neil on alati aega, mitte kunagi pole kiire. Kui midagi tahad ikka saada, siis pead ikka kümme, kakskümmend korda jõhkralt peale käima. Mõttetu! Põhimõtteliselt iga kord töölt naastes võib sind ööbimiskohas oodata suletud uks. Täna muukisime selle noaga lahti, lõpuks mõistis üks kreeklane, et tahame temalt nuga laenata. Teises trepikojas elab üks Eestist pärit plika, kes on Kreekas Sanis praktikal juba kolmandat aastat, ma ei tuleks siia kunagi tagasi! Igatsen isegi Eesti talve juba! See kuumus on ikka jube väsitav. Siin elades ei oleks mul vähemalt vaja juuksevärvi peale raha kulutada, need on ikka hullulult heledamaks pleekinud.
Lisaks sellele on mul varbad ville täis, pool väiksest varbast on vill ja lisaks veel kaks villi suurtel varvastel. Vastik, tennistega on ikka piin käia, kui õues on nii kõrvetav.
Jõudsin oma vabal päeval lõpuks ujuma kah. Vesi on tõesti nii helesinine ja parajalt soe, samas ka parajalt soolane. Silma seda enam eriti ajada ei taha. Päevitamisest on ikka mõnusad randid, kreemitasin ennast tuppa jõudes pantenooliga üle. Nii hea, et see sai ikka ema poolt kotti surutud!
Jah, inimesed on ikka siin nii erinevad. Täna kuulsin oma toakaaslaselt, et üks meie töökaaslase sõber olla minust huvitatud, tahtvat välja kutsuda. Mida veel. Oh jah, need on ikka siin kohe kõigist eurooplastest huvitatud. Mina pole isegi mitte näinud teda, kui kreeklane, siis arvatavasti üsna krõll. Kõik on ühe puuga löödud, näevad, et blond ja hele nahk, passivad ja signaalitavad. Varem mul oli suht savi, aga täna ajas ikka hinge täis, see signaal nii ehmatab. Mõttetud lõunamaalased. Imelik on see, et Kreekas on nii tavaline, kui töökaaslane patsutab sulle õlale või võtab ümbert kinni. Alguses oli nii võõras, mõtlesin, mida fakki sa käpid. Aga siin lihtsalt ongi nii, ilma igasuguse tagamõtteta. Ikka eelistaksin pigem reserveeritumat hoiakut. Täna jõudsin oma mõtetega juba isegi sinnani, et ei tahaks isegi turistina Kreekasse tulla. Nii tore, et siin ajutiselt ainult viibin, eestlane olla ja Eestis elada on ikka nii hea! Iga päevaga hindan ja igatsen Eestit üha rohkem.
Homme, õigemini täna, lähen alles kella viieks tööle. Pean õhtuses vahetuses olema. Mõnes mõttes on hea, sest ei pea seda päikest taluma ja higistama. Vormi peab ikka iga päev pesema, higi jookseb isegi seistes. Üleeile mõtlesin, et pole viga need kolm kuud siin ära istuda, aga nüüd ikka tunnen, et väga tüütu saab olema. Eelkõige selle korteri pärast, vastikud putukad! Lähen nüüd magama ära, pea lõhub veidi. Äkki on ärgates kõik veidi positiivsem. Plaanin hommikul laadungi pesu käsitsi ära nühkida. Hea, et hiljem tööle lähen, saab ust lahti hoida, et seda läppunud õhku välja saada. Head ööd.

Magasin nii halvasti, ärkasin pidevalt ehmatusega üles, et mingi elukas võib mul voodis olla. Nagu segane raputasin mitmeid kordi oma voodipesu. Rõve ikka!!! Hommikul ärgates taipasin, et oleme siin juba olnud peaaegu kaks nädalat (peaaegu). Ostsime poest saia, juustu, sinki ja tomatit. Nii hea on midagi normaalset hommikuks süüa.
Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval oli rand nii rahvast täis, jooksmist oli pidevalt. Esmaspäeval oli rand pigem kreeklasi täis, mitte turiste. Nimelt siin oli mingi püha, sain teda, et midagi religiooniga seoses. Kõik kreeklased pidid olema katoliiklased. Kreeklastest külastajad on enamasti klientidest kõige raskemad, tahavad ainult kreeka keeles suhelda. Tegelikult on hea, et nädalavahetusel on palju rahvast, aeg läheb kiiremini ja saab tippi rohkem. Neil kolmel päeval oli töö rohkem organiseeritum: kõigil oli oma kindel ala, kust tellimusi tuli võtta, nii ei tekkinud kaost (enamasti). Klientidel on ikka imelik arusaam, arvavad, et on maailma nabad: üks ütles mulle, et tooksin talle sama joogi, mida ta eelmine päev jõi. Üritasin siis küsida, mida ta tellinud oli; see sai vihaseks. Veidrikud. Närv läks nii mustaks. Samas pissitas seal rannas liival oma tatikat. Õudne. Tipi suhtes on kõige helgemad venelased. Üleeile, 9. juunil, oli rahvast vähe. Samas pidi kõik väga korras olema, sest mingid kolm bossi pidid tulema oma omandust üle vaatama. Kreekas on palju igasuguseid mõttetuid ametikohti: kõigil on oma boss, kõik alluvad kõigile. Mina neid õnneks nägema ei pidanud, tulid õhtuse vahetuse ajal.

Ok, lähen seda pesu küürima, siis netti. Peaks veel vannituppa mingi põrandakatte vaatama.