Täna on 11. juuni, kell on kolmveerand üks öösel. Tegelt on juba uni, väsimus, tüdimus ja süda on ka veidi paha. Lisaks sellele keha valutab täiega, selles olen ise süüdi, olime täna Etheliga rannas ja arvasin, et päike ei hakka eriti peale. Aga olen ikka mõnusalt punane, kasutasin 20 faktorist kreemi. Tegelikult plaanin 30-se või isegi 40-se osta. Nägu ja käed on ikka valusad ja juba liiga tumedad juba. Ja ma olen siin alles nädal, ei tegelt veidi rohkem juba olnud. Tean, et vingun täna liiga palju, aga selleks on põhjust. Nii närvi käib, kuidas siin asju ei saa üldse aetud. Pidin täna välisukse taga istuma üle kahe tunni, sest see oli lukus. Sama trepikoja inimesi polnud ka kodus, õues oli ilge leitsak, tüdimus. Oleks ainult pesema tahtnud minna! Ja mitte kellelgi siin trepikojas pole välisukse võtit, täiesti ebanormaalne. Siis veel pesitsevad seal ukse kohal mingid pääsukesed, kes lihtsalt siristavad kõik täis. Nii närvi ajab, keegi ei korista ka neid trepikodasid ega maja esist. Siin pole vist olemaski mingit kojameest. Siis istusingi seal ukse taga ja mõtlesin, et pean siin urkas veel nii kaua passima, meel läks nii mõruks. Tahaks juba koju, tahaks magada kuivade linade vahel, mitte niiskete, tahaks rahus uinuda, mitte mõelda, kes mind kusagilt närida võib. Mu korterikaaslasel on jalad nii ära näritud. Eile ja täna tegime tema toas inventuuri ja otsisime paaniliselt, mis neid hammustusi põhjustada võiks. Ikka rämedalt suured punased laigud, keskel punane täpp. No ja siis nägime maas mingit elukat, kes oli küll surnud, aga vist oli tegu lutikaga. Täna hommikul pühkisin sealt toast põrandat ja leidsin sarnase elusa putuka. See on nii jube! Ma pole mitte kunagi mingeid putukaid ega nälkjaid kartnud, aga siin nad hirmutavad mind täiega, rõve. Toakaaslane ei saanud terve öö magada, sest kujutles neid teda närimas. No ja paratamatult tekib selline hirm. Täna viisime oma voodilinad välja tuulduma, nüüd on kuivemad, aga seda jälle üheks päevaks. Siin on ikka hullult niiske, tagumise toa põrandal on kogu aeg veepiisad. Jälestan seda korterit!
Passisin seal ukse taga, siis otsustasin abi küsida. No ja suht raske oli leida inimest, kes inglise keelest aru saaks. Nii närvi ajas! Lõpuks siis üks keskealine naine mõistis mu muret ja ütles, et helistaksin sinna Sanisse, kus ma töötan. Ei ole ju võimalik, et pole välisukse võtit! Aga seal ei koti mitte kedagi, asjad ei liigu, neil on savi. Naabrid ülevalt olid käinud juba rääkimas ja küsimas võtit, öeldakse ainult ja-jah, saab ikka, vaatame. Kreeklased ongi sellised, neil on alati aega, mitte kunagi pole kiire. Kui midagi tahad ikka saada, siis pead ikka kümme, kakskümmend korda jõhkralt peale käima. Mõttetu! Põhimõtteliselt iga kord töölt naastes võib sind ööbimiskohas oodata suletud uks. Täna muukisime selle noaga lahti, lõpuks mõistis üks kreeklane, et tahame temalt nuga laenata. Teises trepikojas elab üks Eestist pärit plika, kes on Kreekas Sanis praktikal juba kolmandat aastat, ma ei tuleks siia kunagi tagasi! Igatsen isegi Eesti talve juba! See kuumus on ikka jube väsitav. Siin elades ei oleks mul vähemalt vaja juuksevärvi peale raha kulutada, need on ikka hullulult heledamaks pleekinud.
Lisaks sellele on mul varbad ville täis, pool väiksest varbast on vill ja lisaks veel kaks villi suurtel varvastel. Vastik, tennistega on ikka piin käia, kui õues on nii kõrvetav.
Jõudsin oma vabal päeval lõpuks ujuma kah. Vesi on tõesti nii helesinine ja parajalt soe, samas ka parajalt soolane. Silma seda enam eriti ajada ei taha. Päevitamisest on ikka mõnusad randid, kreemitasin ennast tuppa jõudes pantenooliga üle. Nii hea, et see sai ikka ema poolt kotti surutud!
Jah, inimesed on ikka siin nii erinevad. Täna kuulsin oma toakaaslaselt, et üks meie töökaaslase sõber olla minust huvitatud, tahtvat välja kutsuda. Mida veel. Oh jah, need on ikka siin kohe kõigist eurooplastest huvitatud. Mina pole isegi mitte näinud teda, kui kreeklane, siis arvatavasti üsna krõll. Kõik on ühe puuga löödud, näevad, et blond ja hele nahk, passivad ja signaalitavad. Varem mul oli suht savi, aga täna ajas ikka hinge täis, see signaal nii ehmatab. Mõttetud lõunamaalased. Imelik on see, et Kreekas on nii tavaline, kui töökaaslane patsutab sulle õlale või võtab ümbert kinni. Alguses oli nii võõras, mõtlesin, mida fakki sa käpid. Aga siin lihtsalt ongi nii, ilma igasuguse tagamõtteta. Ikka eelistaksin pigem reserveeritumat hoiakut. Täna jõudsin oma mõtetega juba isegi sinnani, et ei tahaks isegi turistina Kreekasse tulla. Nii tore, et siin ajutiselt ainult viibin, eestlane olla ja Eestis elada on ikka nii hea! Iga päevaga hindan ja igatsen Eestit üha rohkem.
Homme, õigemini täna, lähen alles kella viieks tööle. Pean õhtuses vahetuses olema. Mõnes mõttes on hea, sest ei pea seda päikest taluma ja higistama. Vormi peab ikka iga päev pesema, higi jookseb isegi seistes. Üleeile mõtlesin, et pole viga need kolm kuud siin ära istuda, aga nüüd ikka tunnen, et väga tüütu saab olema. Eelkõige selle korteri pärast, vastikud putukad! Lähen nüüd magama ära, pea lõhub veidi. Äkki on ärgates kõik veidi positiivsem. Plaanin hommikul laadungi pesu käsitsi ära nühkida. Hea, et hiljem tööle lähen, saab ust lahti hoida, et seda läppunud õhku välja saada. Head ööd.
Magasin nii halvasti, ärkasin pidevalt ehmatusega üles, et mingi elukas võib mul voodis olla. Nagu segane raputasin mitmeid kordi oma voodipesu. Rõve ikka!!! Hommikul ärgates taipasin, et oleme siin juba olnud peaaegu kaks nädalat (peaaegu). Ostsime poest saia, juustu, sinki ja tomatit. Nii hea on midagi normaalset hommikuks süüa.
Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval oli rand nii rahvast täis, jooksmist oli pidevalt. Esmaspäeval oli rand pigem kreeklasi täis, mitte turiste. Nimelt siin oli mingi püha, sain teda, et midagi religiooniga seoses. Kõik kreeklased pidid olema katoliiklased. Kreeklastest külastajad on enamasti klientidest kõige raskemad, tahavad ainult kreeka keeles suhelda. Tegelikult on hea, et nädalavahetusel on palju rahvast, aeg läheb kiiremini ja saab tippi rohkem. Neil kolmel päeval oli töö rohkem organiseeritum: kõigil oli oma kindel ala, kust tellimusi tuli võtta, nii ei tekkinud kaost (enamasti). Klientidel on ikka imelik arusaam, arvavad, et on maailma nabad: üks ütles mulle, et tooksin talle sama joogi, mida ta eelmine päev jõi. Üritasin siis küsida, mida ta tellinud oli; see sai vihaseks. Veidrikud. Närv läks nii mustaks. Samas pissitas seal rannas liival oma tatikat. Õudne. Tipi suhtes on kõige helgemad venelased. Üleeile, 9. juunil, oli rahvast vähe. Samas pidi kõik väga korras olema, sest mingid kolm bossi pidid tulema oma omandust üle vaatama. Kreekas on palju igasuguseid mõttetuid ametikohti: kõigil on oma boss, kõik alluvad kõigile. Mina neid õnneks nägema ei pidanud, tulid õhtuse vahetuse ajal.
Ok, lähen seda pesu küürima, siis netti. Peaks veel vannituppa mingi põrandakatte vaatama.
